Esimesed kolm päeva ei suutnud ma üle kolme meetri kõndida, esinesid mälulüngad, nõrkus, tohutud peavalud. Teise päeva õhtuks tõsteti mind intensiivraviosakonnast neuroloogia osakonda. Neuroloogia osakonnas määrati mulle raviarstiks neuroloog dr X. Dr. X oli väga üleolev minuga, mõnitavalt naeris mu üle kui pakkusin, et tegemist võib olla vaktsiinijärgse kõrvaltoimega. Doktori arvates polnud mul häda midagi ja peavalud olid tema arvates puhtalt psühholoogilised. Haiglas olles määras füsioterapeut mulle haigla koridoris liikumiseks kahepoolse toe (rulaatori), kuna olin nõrk ja esines pearinglusi. Kui Dr X nägi mind toe abil koridoris ringi liikumas, siis sain mõnitavaid kommentaare, et mida sina sellega jalutad siin, sinul seda küll pole vaja. Üritasin korduvalt selgitada tohtrile, et palun kaalugu varianti, et tegemist võib olla antud vaktsiini tagajärjel tekkinud kõrvaltoimetega. Arst keeldus seda uskumast ja selgitas mulle, et tema on Pfizeri vaktsiiniga vaktsineeritud ja temal ei olnud mingeid kõrvaltoimeid ja ei tea, et kellelgi oleks üldse kõrvaltoimeid olnud. 

Kõik need peavalud, vibratsioonid rinnus ja kätes, jõuetus ja teadmatus tuleviku ees viis mind punkti, kus ütlesin Dr X, et kui tema arvates on tegemist psühholoogiliste peavaludega, siis ravigu palun mind vastavalt. Arst kirjutas mulle välja rahustid, ütles, et läheksin küsiksin osakonna meditsiiniõe käest neid kui tunnen, et mu pea valutab. Tagasi palatisse jõudes istusin voodi peale ja mõtlesin, et äkki siis tõesti ongi asi psühholoogiline, mina ju pole arst ja kui arst ütleb, et asjad on nii ja määrab mulle ravi, siis peaksin seda järgima. Kuna mu pea valutas kogu aeg, siis küsisingi mulle välja kirjutatud ravimeid (rahusteid). Mäletan, et oli päevane aeg ja peale ravimite võtmist tuli tohutu uni peale. Peale mõne tunnist und tõusin üles, kuid endiselt olid alles samad peavalud ja vibratsioonid kehas. Palatisse oli vahepeal toodud juurde umbes minu vanune naisterahvas, kellega vesteldes selgus, et temal on samad sümptomid mis minul, ainukese vahega, et tema oli saanud Astra Zeneca vaktsiini kuu aega enne mind. Temaga vesteldes sain aru, et mu enda tunne, et tegemist on ju ikkagi vaktsiini kõrvalmõjuga on pigem õige. Sest enne vaktsiini olin ju täiesti terve ja puudusid sellised sümptomid. Antud naisterahvas tõsteti mõne tunni möödudes minu palatist ära, kuid jõudsime veel omavahel kontakte vahetada. Võrdlesime sümptomeid ja uuringuid mis meil teostatud oli. Tema raviarst oli oli väga mõistva suhtumisega.

Kui oled mitu päeva olnud haiglas valudes ja teadmatuses, siis lõpuks murdudki ja hakkadki arste uskuma, et aga äkki tõesti ongi psühholoogiline. Kuid tänu teisele patsiendile justkui jõudu juurde, et kui ma nüüd ei võitle enda eest, siis tembeldataksegi asi psühholoogiliseks seisuks lihtsalt. Tuli kokku end võtta ja liigutama hakata! Kirjutasin e-maili dr R ning käisin ja ütlesin osakonna meditsiiniõele, et sooviksin peaarsti või osakonna juhatajaga vestelda, kuna tunnen, et minu raviarst ei võta minu kaebusi tõsiselt ja määrab mulle vale ravi. Õde lubas teate edastada.

Mäletan, et sellel päeval mu senist raviarsti tööl polnud. Antud päeva jooksul keegi minuga vestlema ei tulnud. Ainuke, kes küsis mu käest üldse midagi, oli üks väga meeldiv osakonna õde. Ta uuris, et miks ma üldse haiglas viibin. Peale lühikest ülevaadet ütles antud meditsiiniõde koheselt, et ilmselgelt on tegemist vaktsiinist põhjustatud kõrvalmõjudega. Kui tõesti oma raviarst ei usu, siis proovigu ma teise arsti arvamust saada. 
Järgmisel hommikul, kui antud osakonna meditsiiniõde tuli hommikusi vereproove
võtma ja ravimeid tooma, siis ütles, et Dr X on tööl ja määras mulle
lumbaalpunktsiooni uuringu ehk uuringu, mis võetakse seljaaju vedelikust. Kuna olin
eelnevalt vestelnud antud naisterahvaga, kes oli nö mu saatusekaaslane, siis ta ütles, et tal tehti see proov ja see ei näita midagi, et lisanduvad omakorda peavalud sellest. Ka osakonna õde ütles, et tema ei laseks endalt seda proovi võtta, kuna mul puuduvad
selle uuringu tegemiseks vastavad sümptomid. Mõni hetk hiljem tuli mu palatisse mu raviarst Dr X, kes rääkis väga rahulikult ja vaoshoitult minuga. Ütles, et arvab, et tegemist on pingepeavaludega ja et muude diagnooside välistamiseks tuleb teha lumbaalpunktsiooni uuring. Kuna mind juba hoiatati ette, et raviarst selle uuringu määrab mulle, siis jõudsin eelnevalt antud uuringu kohta googeldada. Küsisin doktori käest, et kui mul on pingepeavalud, siis miks me teeme uuringuid, millest mul võivad tulla omakorda tüsistusena peavalud. Arst vastas, et välistada mingeid muid haigusi. Kui küsisin, et mis on antud uuringu kõrvalmõjud, siis vastas ta, et ei juhtu minuga midagi. Juba see, et arst ei selgitanud mulle võimalike kõrvalmõjusid ei olnud õiguspärane käitumine. Ütlesin arstile, et kui teie arvates minuga midagi ei juhtu, siis soovin vestelda osakonna juhiga ja keeldun hetkel antud uuringust. Dr X vaatas mulle vihaselt otsa ja sõnagi lausumata väljus palatist. Hetk hiljem tõi meditsiiniõde mulle lumbaalpunktsiooni uuringu keeldumisest ankeedi. Selgitasin, et soovin konsulteerida teise arstiga, enne ma ei kirjuta kuhugi alla. Läks mööda 10 minutit kui minu palatisse tuli Dr U, kes võttis mind oma kabinetti vestlema. Selgitasin Dr U-le oma sümptomeid ja Dr X poolt määratud ravi ning lumbaalpunktsiooni uuringu kohta. Dr U ütles koheselt, et lumbaalpunktsiooni ei ole vajalik teha, kuna mul puuduvad ajupõletiku sümptomid. Samuti oli Dr U arvamusel, et tegemist on vaktsiinijärgsete kõrvalmõjudega. Kokku viibisin haiglas nädal aega ning tehti kõikvõimalikud uuringud, mis olid kõik korras. Dr U määras lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks – muud täpsustatud peavalusündroomid (sõnaline diagnoos - Muud täpsustatud peavalusündroomid (Covid vaktsiini järgne peavalu) ). Kokkuvõttes kirjutas Dr U minu digilikku: jääb arvamuseks, et tegemist vaktsineerimisjärgselt presünkoobiga ning lisaks COVID-19 vaktsiinijärgsete peavaludega. Patsient sai peavalude leevendamiseks tab. Paracetamoli 1g 3-4x päevas, tehtud blokaad lidokaiiniga mõlemapoolselt kuklanärvipunktidesse. Haiglast lahkudes peavalu vähem, kuid siiski vajab igapäevaselt valuvaigisteid.
Kusjuures kuni tänase päevani pole sõnakestki minu haigusloos kirjas, et Dr X oleks olnud minu raviarst mingil ajahetkel ja samuti pole ühtegi märget, et Dr X kirjutas mulle välja rahustid ja et ma üldse neid võtnud oleksin. 

Peale haiglast välja saamist viibisin koduse ravil kokku umbes kaks kuud. Kahe kuu jooksul võtsin erinevaid ravimeid konsulteerides Dr U-ga. Esimesed nädalad oli mul lisaks peavaludele tohutud silmade valud, valgus- ja helitundlikus, kuni 5 nädalat oli mul kerge palavik. Ja mingi hetk sain aru, et kogu see olukord oli minus tekitanud ärevushäired. Mul oli hirm minna arstide vastuvõtule, ma ei julgenud üksi jääda, pidev kurbustunne ja paanikahood olid igapäevased. Kuna mu silma tagused olid igapäevaselt väga valulikud, siis lasin silmi kontrollida ning selgus, et mul oli tekkinud selle perioodi jooksul glaukoomi oht. Mis on siis silmasisese rõhu tõus, mis omakorda võib viia nägemisnärvi kahjustuse ja pimedaks jäämiseni. Koheselt pöördusin ITK erakorralisse silmaravisse, kus sain vajalikud ravimid ja juhised. Käisin ka LTKH silmaarsti vastuvõtul, kes oli arvamusel, et tegemist on vaktsiinijärgsete kõrvalmõjudega ning määras silma valude leevendamiseks silmatilkasid. Kuna ma olen 5-6 aastaselt kõõrdsilmsuse operatisoonil käinud (peale operatsiooni vaatasid silmad otse), siis peale vaktsiini vaatab mu üks silm uuesti kõõrdi. Arst suunas mind teise arsti konsultatsioonile strabismi osas, et kas lõikus on vajalik. Pool aastat tagasi käisin dr Levini vastuvõtul, kus arstiga sai kokkulepitud, et 2023 aasta jaanuaris lähen uuele vastuvõtule ja selgub, kas on vajalik kõõrdsilmsuse vastu operatsiooni.

Peavaludega olen käinud ka Pärnu Haigla valukabinetis arsti vastuvõtul, kes oli väga meeldiv ja sõbralik arst, mõtles kaasa ja temaga konsulteerides proovisin erinevaid ravimeid, mis aitaks mu hädade puhul. 

Ärevushäiretega käisin psühholoogi vastuvõtul ja tegelesin antud probleemiga. Tänaseks olen enam vähem võitu nendest saanud, ravimeid ma selles osas enam ei võta.
Peale antud juhtumit võtan ma siiani (nüüdseks 1,7 aastat) igapäevaselt ravimeid peavalude tõttu ja tulevikus pean ilmselt ka silmadega minema operatsioonile, kuna vaktsiiniga said ka silmad uuesti kahjustada. Olen abi otsinud tavameditsiinist ja ka alternatiivmeditsiinist. Ilmselt kõik need erinevad ravimid, ravimeetodid ja ka AEG kokku on tänaseks olukorra paremaks mulle teinud. Peavalusid esineb harvem ja olen õppinud nendega elama. Silmade osas olen veel ootel. Ärevushäiretest olen enda arvates jagu saanud. Tänaseks olen arvamusel, et meie meditsiinis on nii halbu kui ka häid arste ja paraku olen arvamusel, et ei saa meditsiini 100% usaldada. Uskusin riiki ja meditsiini ning eeskujuliku riigiametnikuna läksin ja panin "õla alla", et haiglad poleks üle koormatud ning haigus ei leviks. Reklaamiti ju, et kõik on turvaline ja sellistest kõrvalmõjudest keegi ei rääkinud. Keegi ei hoiatanud mind, isegi mitte vahetult enne vaktsiini saamist ei räägitud säärastest võimalikest kõrvalatoimetest.

Mõistan, et see koroona vaktsiin oli sellel ajal uus ja teadmatu veel, kuid tänaseks võiks/peaks olema meditsiin ja teadlased teadlikumad ning ka avatud peaks olema ühiskonnas diskussioon nii poolt kui ka vastu argumentidega, neid viimaseid aga justkui ei eksisteeri. Minuga juhtunut ja tagajärgi justkui ei eksisteeri. Miks ei aita mind mu riik nüüd, kui ma vajan abi ja ravitaks vastavalt kõige uuemale infole tuginedes ja tasutaks kõik raviarved riigi poolt. Ma ei soovi ju võimatut vaid tuge oma riigilt. Kogu selle aja jooksul olen pidanud olema tugev ja käima erinevate arstide uste taga abi palumas. Olen väga tänulik oma perele ja lähedastele, ainult tänu neile olen üldse vastu pidanud. Ja kindlasti olen tänulik nendele raviarstidele, kes pole mõnitavalt minu üle naernud, kes on kaasa mõelnud ja proovinud kõigi oma teadmistega mind aidata. Arstidele, kes taastasid minus usu, et meil on arste, kes hoolivad.

Täna südamest kõiki MTÜ Ikkagi Inimesed liikmeid, kuhu ma ka ise kuulun. Tänu MTÜ Ikkagi Inimesed liikmetele tunnen, et ma ei ole üksi ja neid on veel mu kõrval, kes on valmis võitlema ebaõigluse vastu, kus inimesed on tänu koroona vaktsiinidele oma tervise kaotanud.  
Lõppkokkuvõttes, me ju soovime tuge ja meie mõistmist.